Kui ma keskkoolis alustasin, siis oli see n-ö väljaelamise koht. Ma pole kunagi suur blogis pihtija olnud, aga piltide või märksõnadega sai ikka edasi anda emotsiooni, mis minu tegemisi iseloomustas. Endale oli hea seda tunnet näidata, piiritleda. Hea oli ka mälestuste, piltide kogumine ja talletamine - esimesed sissekanded, mida siin enam pole, on mul ühte faili kokku pandud. Mõnikord on põnev vaadata ja meenutada.
Kolmas tähtis asi oli eblogiõdendus - termin, millega oma veebipäeviku pidamist sõbrannadega ristisime. Meil kõigil olid blogid ja seal oli hea keska ajal mõtteid vahetada. Mäletate veel, tüdrukud?
Ja pärast keskkooli elasime veel umbes aasta tugevas eblogiõdede vaimus ning siis hakkasime hääbuma. Ja blogi kui suhtlusvahend jäi tahaplaanile. Suhtlemine jäi üldse harvaks. (Ehk siinkohal, peaks ehk kokku saama ja blogisid vaatama?)
Ülikoolis pidasin ma blogi, ma ei tea isegi, ehk ikka sellepärast, et oma elukroonikat alles hoida. Mingi hetk proovisin ka žanri viljelusega tegeleda, ent see jäi unarusse - paras annus püsivust on minust puudu.
Ja siis hakkas kirjutisi harvemaks jääma, kuni neid polnud üldse. Aga miks hoida vabatahtlikult elus asja, mille täitmine peaks olema mõnus, ent mis reaalsuses sind terava pulgaga sorgib...
Olgu, pean tunnistama, päris nii ma ei mõelnud, sest minu jaoks ei ole blogi pidamine, hoolimata suurtest pausidest ja vähestest postitustest kunagi ebameeldivaks kohustuseks muutunud. Aga teiste jutte täis ajaveebe jälgides hakkas piinlik küll.
Panin poe kinni.
Kuni iga päev tulid uued mõtted, mida tahaks maailmaga jagada, millest enda jaoks parema selguse saamiseks kirjutada, kuidas näppe soojana hoida.
Ja tuli FB-sse täpselt õigel ajal teade, kus on, miks pole. Tundub, et vist õigel ajal.
Ma arvan, et seda igapäevast tuhinaga blogi pidamise motivatsiooni mul pole. Aga kas peabki?
Teen nii, nagu ise tahan ja millal tahan. Oma blogi, oma luba.
2 kommentaari:
Nii hea, et sa tagasi oled. Minu blogi on ka täiesti surnud, aga ma teda ei kustuta, sest ma tean, et ühel ilusal päeval võtan end kätte ja blogin muudkui edasi.
Jube hea vahend, et teada saada, mida teised kuskil kaugel teevad. Nagu elu on näidanud, siis ega eriti ju külla ei satu teistele :D
Sinu blogi ja ma täitsa luban endale seda lugeda.
Aitäh!
Postita kommentaar