Eesti Kirjandusmuuseumis on peaaegu alati kedagi. Üsna pimedat lugemissaali valgustavad laualambid, mille igaüks enda jaoks ise põlema saab panna. Ja kustu ka - veel pole ette tulnud, et keegi lahkudes oma laualambi põlema jätab.
Laualamp valgustab sadu ja tuhandeid ajalehe- ja ajakirjanumbreid, mis laeni ulatuvatel riiulitel heatahtlikke lugejaid ootavad. Just heatahtlikke, sest on ka neid, kes salaja pilte välja lõikavad või aastakümneid vana paberilehte käristavad. Viimast olen ka ise ühe korra harrastanud. Kogemata. Nurgast ja hästi vähe - Edasi elas üle.
Oma töökohta ei pea valgustama habemega vanem meesterahvas, kes üsna regulaarselt päeva esimeses pooles lugemissaali arvuteid vallutab. Mõnikord ühte, mõnikord kahte korraga. Ning kuna arvutid on näoga lugemissaali viierealise publiku poole, siis privaatsusest tol mehel just üle ei jää. Kuigi mulle tundub, et keegi tema eraelulisse netiellu ei tüki.
Sellepärast ongi Kirjandusmuuseum ideaalne tööpaik - kõik maksimaalselt kümme külastajat nohisevad omaette oma töölaua taga ja lambi all, ees enamjaolt vihik ja raamat või köidetud ajalehed, ajakirjad. Kõige üle kumamas mahe lamp ajalooliste ornamentide ja maalidega lael.
Ja muuseumit külastanud teavad, et nende all, keldris, on koridoride ja ruumide kaupa põnevaid asju ja pööningul riiulite täied vanu raamatuid, suuremaid ja väksemaid, ja müstiline lilla daam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar