Hanna-Mari on väga palju tarku ja ilusaid mõtteid öelnud. Kunagi ütles Hanna-Mari, et kui reisil käid, siis igast hetkest ei pea pilti tegema - midagi võib niisama ka meelde jätta. Siis ma teda ei uskunud ja ma ei tea, kas nüüdki. Pildid on ju need, mis jäävad mälestuseks siis, kui mälestus ise on liiga hägune. Mis meenutavad detaile ja üksikuid hetki, kui niisama need enam pähe ei tule.
Ma olen alati olnud suur fotoalbumite austaja. Alustades sellest, et kodus on meil neid kümneid, beebidest tänaseni ja lõpetades sellega, et mu oma isiklikus albumihunnikus on neid neli. Millegipärast on käega keeratavate lehtede ja reaalselt paberil olevate fotode tähtsus kuidagi suurem ja ilusam kui arvutil pilte edasi klikkides.
Aga igat hetke ma siiski üles pildistada ei taha. Ja välja printida ka mitte. Ja see, et ma oma mõnusast kodus olemise õhtust veiniklaasi ja vaarikate ja jäätisega pilti ei tee ja seda Facebooki ei pane, ei tähenda, et mul seda olnud poleks.
Teisi tarkuseteri jagavad mu n-ö uued sõbrannad, kes leiavad, et terve elu ei pea olema internetis. Õige. Ei pea. Kui mu orkuti konto sisaldas endast iga mu sõbra pilti ja muid infokillukesi, siis nüüd hoian need endale. Mitte sellepärast, et see kõik halb oleks, vaid sel põhjusel, et teiste elu on minu jaoks internetis palju põnevam ja enda oma põnevam aga endale hoides.
Parasjagu kadedust ja isekust on siin ka. Mulle meeldib rääkida ja, nagu on kombeks, üsna tihti oskan kõige rohkem rääkida endast. Kui ma kõik, mis minuga juhtub internetti tooksin, kes mind siis enam kuulata viitsiks? Ja mis kõige tähtsam - kellega ma siis oma fotoalbumeid vaataksin?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar