Üks asi, mida ma Alabamast igatsema jään, on see kuumus ja vihmavabadus. Olgu, ega päris ilma vihmata ka ei saanud. Aga vihmasadu, mis algab iga päev kell üks ja kestab pool tundi, ei ole üldse mitte nii häiriv, kui terve päev kestev sadu, mis on midagi tibutamise ja suure saju vahepealset. Alabama sadu oli muidugi ka omaette elamus, kuna see tuli seinana ja kogu ruumi täitva veena. See tähendas, et piisas sekundist ja su varbavahed ka botaste sees lirtsusid. Aga pärast sadu tuli päike ja hiiglasuured lombid kadusid nii kiiresti, et seda oli lausa silmaga näha. Ja Eesti vihm muudkui tuleb ja tuleb. Ja kui enam ei tule, siis lombid on vähemalt nädal aega maas. Ja siis tuleb uus sadu.
Ja kuna Krakodil Gena laulis, et kõik ujub, siis Alabama austuseks nimetagem postitus alligaatoriks.
Teiseks tahtsin siia kirja panna kõik need beebid ja pulmad ja kodud. Pärast umbes kümne Kodukirja sirvimist sai selgeks, et kunagi peab ikka enda oma ka saama. Ja siis tuli mõte, et 21 on juba päris vana.. või mis? Kui ma uue naabritüdruku ja -poisi (ja -beebi) pulmapilte vaatasin, siis ühest küljest tundub, et oleks juba ka aeg see pidu ära teha. Teisest küljest on kõige ahvatlevam aspekt abiellumise juures hetkel pidu ja tähelepanu. Ja jõudes selle arvamuseni, leidsin, et ei, selleks kõigeks ma küll veel valmis pole. Küll kunagi jõuab, kui abielu enam ainult valgete õhupallide ja ilusate inimestega pidu ei ole. Ja last kavatsen ma ka kõrvalmajas külastada, siis pole enda oma veel vajagi.
2 kommentaari:
...no tegelt lapsi võiksid ikka teha.. hästipalju!
Maa täita.
Postita kommentaar