Kui ma koolitöid (või muid töid) teen, on mul pea alati gmaili postkast kõrval lahti. Üldse on vist minult mingit tagasisidet vms asjalik e-maili teel küsida. Vastamata kõnedele ma unustan tagasi helistada (välja arvatud sulle, kes sa täna hommikul enne kuute helistasid. Sulle ma ei kavatsegi tagasi helistada) ning emesenis käimised on viimasel ajal väga harvaks jäänud. Jah, viimane vestlus oli... eile? Maarjaga, kes istus kõrval toas.
Rööpaile tagasi - kell on 22.17 ja ma jätan nüüd rüperaali koju ja tulen tagasi alles natuke pärast kümmet hommikul.
Gmail, mu teine kodu, katsu ilma minuta hakkama saada.
Kui Rael mõned aastad tagasi oma postkasti mailist (vist) gmaili üle viis, oli koosoleku esimene päevakorra punkt: "Maaai saa aru, miks ma alles nüüd seda kasutama hakkasin!".
Mõne kuu möödudes liikusin oma e-kirjadega samuti gmaili ja seda asjaolu Raeliga jagades sain vastuseks: "Ongiii! Mul on miljon kirja ja pilti ja asja ja mu postkasti mahub veel rohkem miljoneid! See on uskumatu!". (Tsitaadid pole täpsed, aga emotsioon oli olemas. Pealegi, Rael on harjunud:))
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar