Horoskoop ütles, et jää keeristormides püsti.

Viimane kiri mu kirjakasti tuli eile hommikul, viimane töine kiri aga eelmise aasta viimasel päeval. Kohustused on mu hüljanud ja puhkus pressib peale. Isegi Tartu linn ei saada pressiteateid. Siiski siiski, kohekohe alustan praktikaga ja enne seda on miljon asja vaja valmis saada.

Kui tekib selline hetk, siis tulevad sellised mõtted. Hea sissejuhatus, eksole, aga muud ma ei oskagi alustuseks öelda, kui seda. Ja jätkan tsiteerides, või õigemini parafraseerides, Hanna-Marit, kes kunagi keskkooli ajal püüdis mulle selgeks teha, et ma ei pea oma külalistele sada asja ettetaha ära tegema. Sina ei ole süüdi selles, kui kellelgi teisel on halb olla, ütles ta. Sina ei saa teha nii, et teisel inimesel oleks hea olla. Ise, ikka ise, teeme seda. Olgu, kui teised on mängus, saan sellest aru. Aga kui mängu tulen mina, siis mismõttes ise, mina ise. Mismõttes mina olen süüdi selles, kui mul pole tore?
Ja näed, siin tulebki see murekoht. Ma olen täiesti teadlik sellest, et mina ise olen ainus põhjus, miks mõnikord asi halvasti läheb või tuju kehv on. Tean, saan aru, aga kohale ei jõua. Kui on see hetk, kus võiksingi võtta ohjad enda kätte ja teha seda, mis mulle meeldib, siis jääb see nii tihti tegemata. Ja vastutuse viskan teistele. Sina oled süüdi selles, et mulle see asi ei meeldi.
Jällegi seesama küsimus: mismõttes on tema süüdi, et mulle ei meeldi?

Ja nüüd viimast korda, mismõttes ma sellest nii tihti aru ei saa? Emotional rollercoaster täiega.

PS: Mul lõbustusparkides läheb tavaliselt süda pahaks.