minu-elu-päevikust

Mikra on katki. Kõigepealt sain kõne, et ta on täitsa katki ja ei liigu. Tulin koju. Mikra veel liikus, ilma kojameesteta ja nupuga avatavate akendeta, aga liikus. Liikusime koos, jõulupidudele, Martnasse ja Haapsallu.
Kesköö paiku täitis haavatud Mikra aga oma päevase heateo normi ning aitas jõulumeeleolus piparkookidest ülesöönud päkapikkudel koju jõuda. Viimane ning suurim neist ei ulatunud ukseni, et seda kinni tõmmata. Kogemata vajutas hoopis nuppu, mis akna avama peaks. Või noh, mis akna avaski. "Äh, pane kinni, see on katki ju!". Mikra ilmutas juba paranemismärke.

Ehk kokkuvõtvalt, näete mis külm meie miksuga teeb!

Jah, tegelikult ma loen mõnikord salaja Lauritsa blogi ja tema kirjutas, et head blogisissekanded sünnivad enamjaolt kuskil mujal kui blogis. Minu omad tulevad bussis haisva mehe kõrval istudes või neli tundi tüütut last kuulates. Mõnikord tulevad nad hoopis autoroolis, kui kolme raadiokanali pealt tuleb järjest või korraga Jennifer Lopezi mingit ülivana If you were my love and midagi lugu. Või siis tulevad nad mööda Emajõe kallast kesklinna poole jalutades. Ükskõik kus, kus pole arvutit ega tahtmist või võimalust kirjutada. Ja minu puhul sinna need jutud ka jäävad.

Aga see pole alati nii olnud. Siis, kui meil Internet veel telefoni bestikas oli ja pool tundi iga kliki vahel oodata sai, oli mul paber ja pastakas alati olemas. Ja mõtted läksid ka sinna. Jah. veider, kuidas ma olen nüüd nagu võõrdunud sellest minu-elu-päevikust.

Aga et mitte jõulude temaatikast liialt kõrvale astuda, siis mainin, et isetegemise-asi on ka minuni jõudnud. Selgitan tausta. Minu jaoks ei ole kunagi eriti tähtis olnud, kas kingitus on tehtud ise või ostetud, oluline on see asi, mis ei pea alati materiaalne olema, ise. Tänavu tegime noortekoguga aga jõulukingiringi isetehtud nõudega. Ja minu arvates oli parem kui varem. Ja mitte, et mu üldine arvamus nüüd väga palju muutunud oleks, aga ma arvan, et ma saan nüüd aru nendest, kes vaid isetehtule rõhku panevad.