Puhkasin

9. aprill - Haaknõel.
Äratuskell helises enne seitset - siis tavapärane Pulleritsu eelne kohvitamine naabermajas ja üritus ise. Edukalt sai loeng läbitud. Edasi väike mälumäng kuulamistreeningus ja siis juba ruttu autosse ja Läänemaale. Nagu päeva märksõnast aru võis saada, toimus õhtul Haaknõel, kus arvatavasti olid maailmaparimad õhtujuhid, lauljad, tantsijad, osalejad ja Lasside esindus. Võin kontakte jagada, kui soovi on.

9 ja 10 aprilli vahepeal -kodu
Mum oli pesnud pesu, mis niiskelt kotti pakitud said, kaks tundi iluund ja Tallinna poole. Lennuk läks kuuest (või nii).

10. aprill AANNNU SÜNNIPÄEV
Otse reisilt tulnud Annu kohtus lukus kõrvaga Kelliga, puhus tordilt küünlad ja avastas uut Bratzi nukku.

Järgmine päev, 11.04.
Enam ei olnud kõrv lukus ja ees ootas suvine päev preilide den Lille Havfrue ja Tilluketidrik`uga. Ja olenemata turistidest, kes tüdrukuga pilti tegid ja siis ära kadusid (nagu ka meie Hannakaga), oli ta siiski täpselt seesama Merineitsi, kelle kurvast saatusest ma väiksena Anderseni lugudest lugesin.
Turisti päev jätkus kuulsa Nyholmi ja ooperiteatri ja superstaari (või mis see koht oli) jäätisega.

aprill 12 oli tähtis päev.
Värvisime perega mune ja üllatus! Jänku oli käinud hoovi kingitusi peitmas.
Olgu, see oli ka tore, aga tadadaaaa: Tere tulemast Hanna-Mari, vanade inimeste sekka ja palju palju õnne ! Õhtul tähistasime juubelit Kopenhaageni klubides, kahes jõudsime käia.
Näitasin hiljem Maarja-Eevale pilte. Klubikate juures pidas ta vajalikuks kommenteerida: "Pole ime, et te nii palju kutte sebisite." Tänks Maarja, eks me mukkisime ennast korralikult ära ka ikka :) Ja roosa on vist ka silmatorkav värv.
Igatahes, Eesti klubid on ... värvilisemad.
Kell seitse jõudsime koju ja lõpetasime Punnu 20 tähistamise.

Tuli ka järgmine päev, 13, mis möödus Tivolis.
Tugevate Eesti naistena käisime muinasjutu maailmas lugusid kuulamas ja tutvusime Kopenhaageni Tivoli kõige hirmsama sõiduga. Arvatavasti esimest korda elus kuulsin Hanna-Marit nii kõvasti, pikalt ja kiledalt kiljumas.
Jällegi sõime ka Elisabethi eest jäätist.

Tivoli järgne päev ei olnud kurvem.
14.04 käisime poodlemas ja selgitasime Itaalia restorani kelnerile, et vastupidiselt tema teadmistele ei ole Eesti osa Venemaast ja kohe mitte ei räägi me riigikeelena venekeelt.

15. Kerge südamega jätsin Hanna-Mari toredasse Eesti perre Taanis, ostsin magusaid mentose komme, tegin self check in-i ja lendasin koju.

PS: kui ma Sulle nüüd ütlen, et oo, onju olen näost pruunim, siis minu heameeleks võid seda vabalt kinnitada. See pole vale, ausalt.

Nad said peaaegu koos aastakese vanemaks - üks seitsmeseks ja teine kahekümneseks. Punnu, viis aastat veel, siis enam vanemaks ei saa ;). Näeme kahe kuu pärast!